Diagnostika

Viimase 50 aasta jooksul on niiskuskahjustustega ehitusmaterjalide ja mitmesuguste soolade vesilahuste uurimine võimaldanud täpselt kindlaks teha korrosioonimehhanisme ja strateegiaid nende protsesside vähendamiseks või likvideerimiseks. Nende teadmiste ja kogemuste põhjal on välja töötatud niiskete hoonete isolatsiooni- ja renoveerimissüsteemid.

Korrosiooni algpõhjuste õige diagnostika ja hindamine on parima tehnilise lahenduse valimisel otsustava tähtsusega. Nii pikendatakse hoone kasutusiga ja viiakse remondikulud miinimumini, võimaldades tõhusalt planeerida töökoormust, tööjõuvajadust ja materjalikulusid.

Korrosiooni mõju suureneb aja jooksul. Ainult pindmiste või hilinenud kosmeetiliste remonditööde tegemine toob kaasa märkimisväärse kulude suurenemise. Nende elementide väljavahetamine, mis esialgu ei olnud vajalik, võib muutuda vajalikuks. Seega peaks algstaadium keskenduma niiskuse ja korrosiooni tüübi ning ulatuse kindlakstegemisele. Meetmed võivad hõlmata põhjavee taseme ja vee äravoolu suuna määramist, konstruktsioonisisese ja pinnaniiskuse katsete tegemist müüritise erinevatel kõrgustel ning müüritise ja krohvi soolasisalduse hindamist hoones.

1. Värvkatte kahjustused
2. Krohvikahjustused
3. Tellisekahjustused

Soovituste vormistamisel tuleb valida remondi ulatus ja meetod (sh ala korrastamine, sademevee äravool ja äravoolustrateegiad) niiskuse põhjuste analüüsi põhjal. Teine samm on täpsustada kahjustunud hooneosade remondi ulatus ja meetod ning tuvastada osad, mis tuleb välja vahetada.

Seejärel tuleb kindlaks määrata, kuidas teha vertikaalne isolatsioon ja üldine renoveerimine, muu hulgas horisontaalse niiskustõkkekihi võimalik taastamine müüritise sees.

Valitud lahendused peavad määrama kihi asukoha ja selle korrelatsiooni muude isolatsioonitüüpidega nii sees- kui ka väljaspool. Kõigest sellest juhindutakse materjalide valimisel tõhusaks renoveerimiseks.

Müüritise sisse tungiv vesi liigub järk-järgult selle kõrgematesse osadesse läbi müüritise elementides ja vuukides olevate kapillaarpooride võrgustiku. Niiskuse kapillaarne liikumine, muu hulgas selle kõrgus ja vooluhulk, olenevad mitmesugustest teguritest:

a) mullakihtide ja topograafiliste omaduste tüüp ja paigutus;

b) seina niiskustakistusvõime, mida mõjutavad isolatsioonitingimused, põhja- ja pinnasevee tasemed ning kõrvaloleva pinnase filtratsioonikoefitsient;

c) müüritise parameetrid, nagu poorsus, imavus, neeldumine, hügroskoopsus, kapillaarsus ja kapillaarläbimõõt;

d) kapillaarsuse toimel kanduva vee keemiline koostis ja

e) müüritise difusiivse aurustamise võime niiskuse tasemest kõrgemal, võttes arvesse ilmaolusid ja veeauru difusiooni läbi seinapindade.

Vundamendi difusiivse aurustamisvõime ja veeimavuse suhe näitab, et niiskuse tõus kahes samast materjalist, kuid erineva paksusega seinamüüritises on sarnastes tingimustes erinev. Õhem müüritis saavutab kindla niiskustaseme, mis tagab tasakaalu vee sissevõtu ja aurustamisvõime vahel. See tase on seina välisküljel veidi madalam kui siseküljel (difusiivse aurustumisvõime tõttu suvel).

Seevastu paksemal müüritisel on märksa suurem veeimavus suurema veeimavuse tõttu vundamendis (suurem pindala), mille tulemuseks on proportsionaalselt suurem aurustumisala. Vooder (keraamiline, kivist vm), värvikiht (nt soklil) või krohvikihid, mis piiravad auru difusiooni, nt tsement, vähendavad difusiivset aurustumisvõimet, mistõttu jõuab niiskus konstruktsioonis kõrgemale.

Piiratud difusioon, näiteks soklipiirkonnas, muudab aurustumistsooni kõrgemaks, suurendades müüritise niiskustaset. See efekt on tuntav ka soklipiirkonna krohvimisel, näiteks traditsioonilise tsementkrohvi kasutamisel.

Niiskuse kõrgus müüritises olenevalt asukohast ja hajuva aurustumise jaoks vajalikust pindalast. See seos kehtib erineva paksuse ja väliskatte hajumisomadustega müüritiste korral, kui vett saab pidevalt lintvundamendi kaudu omastada.

Hoone vaheseinte niiskust ei ole kohapeal võimalik analüüsida. Mõõtmised tuleks teha järgmiste reeglite alusel:

a) tuvastada hoone põhipunktid värvi muutnud krohvikihiga ja müüritis, millele on mõju avaldanud niiskus, soolasetted, korrodeerunud krohvikiht või müürivuugid vms;

b) mõõta müüritise niiskussisaldust erinevatel kõrgustel (nt 0,5 m, 1 m, 1,5 m ja 2 m kõrgusel põrandapinnast) igas tuvastatud punktis, et hinnata niiskuse kapillaartõusu ulatust;

c) märkimisväärset niiskust näitavate punktide korral mõõta niiskussisaldust erineva paksusega punktides, muu hulgas pinnal, pinnalähedasel alal ja keskmisel sügavusel.

Niiskusastme mõõtmisega müüritises ja põrandaniiskuse mõõtmisega saab hoone põranda seisukorra terviklikult välja selgitada. Sellisest dokumentatsioonist juhindudes saab täpselt valida projektlahendusi, muu hulgas isolatsioonitüüpe ja sekundaarseid niiskustõkkeid müüritise sees.