Hoonete Renoveerimise Süsteem
Viimase 50 aasta jooksul on niiskuskahjustustega ehitusmaterjalide ja mitmesuguste soolade vesilahuste uurimine võimaldanud täpselt kindlaks teha korrosioonimehhanisme ja strateegiaid nende protsesside vähendamiseks või likvideerimiseks. Nende teadmiste ja kogemuste põhjal on välja töötatud niiskete hoonete isolatsiooni- ja renoveerimissüsteemid.
Korrosiooni algpõhjuste õige diagnostika ja hindamine on parima tehnilise lahenduse valimisel otsustava tähtsusega. Nii pikendatakse hoone kasutusiga ja viiakse remondikulud miinimumini, võimaldades tõhusalt planeerida töökoormust, tööjõuvajadust ja materjalikulusid.
Korrosiooni mõju suureneb aja jooksul. Ainult pindmiste või hilinenud kosmeetiliste remonditööde tegemine toob kaasa märkimisväärse kulude suurenemise. Nende elementide väljavahetamine, mis esialgu ei olnud vajalik, võib muutuda vajalikuks. Seega peaks algstaadium keskenduma niiskuse ja korrosiooni tüübi ning ulatuse kindlakstegemisele. Meetmed võivad hõlmata põhjavee taseme ja vee äravoolu suuna määramist, konstruktsioonisisese ja pinnaniiskuse katsete tegemist müüritise erinevatel kõrgustel ning müüritise ja krohvi soolasisalduse hindamist hoones.
Müüritise konstruktsioonisisene niiskussisaldus on suur keldrikorrusel ja väheneb müüritise kõrguse suurenedes, jõudes teatud kõrgusel kuivale müüritisele vastava väärtuseni. Selline olukord viitab kapillaartõusule müüritise konstruktsioonis ja seda saab kasutada probleemi ulatuse kindlakstegemiseks.
Müüritise konstruktsioonisisene niiskussisaldus on suhteliselt väike, vastates kuivale müüritisele, ja seejärel suureneb järsult hoone ümber maapinnast madalamal. See näitab vee kohalikku imbumist müüritise sisse, nt kahjustada saanud vertikaalse isolatsiooni kihtide kaudu.
- Värvkatte kahjustused
- Krohvikahjustused
- Tellisekahjustused
Soovituste vormistamisel tuleb valida remondi ulatus ja meetod (sh ala korrastamine, sademevee äravool ja äravoolustrateegiad) niiskuse põhjuste analüüsi põhjal. Teine samm on täpsustada kahjustunud hooneosade remondi ulatus ja meetod ning tuvastada osad, mis tuleb välja vahetada.
Seejärel tuleb kindlaks määrata, kuidas teha vertikaalne isolatsioon ja üldine renoveerimine, muu hulgas horisontaalse niiskustõkkekihi võimalik taastamine müüritise sees.
Valitud lahendused peavad määrama kihi asukoha ja selle korrelatsiooni muude isolatsioonitüüpidega nii sees- kui ka väljaspool. Kõigest sellest juhindutakse materjalide valimisel tõhusaks renoveerimiseks.
Konstruktsiooniline niiskus müüritises on tingitud peamiselt sademeveest, sademevee ärajuhtimisest ja pinnases olevast põhjaveest. Vesi võib imbuda müüritise sisse ebapiisava isolatsiooni või kahjustatud kattekihtide kaudu. Niiske müüritise korrosiooniga tegelemisel on väga oluline vee keemilise koostise hoolikas arvesse võtmine.
Pinnasevesi, mis tekib peamiselt sademeveest, äravoolust ja heitveest, kannab õhusaastest pärinevaid keemilisi ühendeid (eriti tööstuspiirkondades), mis pärinevad vihmaveest (väävli-, süsinikuühendid jne) või on leostunud mullast (nt lämmastikuühendid).
Hoonete maa-alused osad alluvad ka põhjavee toimele, mille tase võib suuresti kõikuda olenevalt aastaaegadest, sademetest jne. Selle agressiivsus on pinnaseveega võrreldes palju väiksem. Mõlemat tüüpi vett võib lisaks mõjutada reovesi, muutes nende keemilist koostist ja suurendades isolatsioonikihtide korrodeerimispotentsiaali. Diagnostikas on soovitatav analüüsida erinevat tüüpi soolade sisaldust krohvis või vuukides, et tuvastada niiskuse allikad. Niiskuse mõjude (plekid, laigud, soolsus, seente kasv ja müüritise konstruktsioonilised kahjustused) tuvastamine on aga üldiselt palju lihtsam.
Seos vihmaveest ja äravoolust tingitud niiskuse kõrguse vahel hoone välis- ja siseseintes. Vee otsene äravool on suunatud välisseintele, mille tagajärjeks on suurem niiskuse tase.
Seos põhjaveest tingitud niiskuse kõrguse vahel hoone välis- ja siseseintes. Välisseintes on suurem niiskuse difusiivne aurustumine, mille tulemuseks on väiksem niiskuse tase.
Müüritise sisse tungiv vesi liigub järk-järgult selle kõrgematesse osadesse läbi müüritise elementides ja vuukides olevate kapillaarpooride võrgustiku. Niiskuse kapillaarne liikumine, muu hulgas selle kõrgus ja vooluhulk, olenevad mitmesugustest teguritest:
a) mullakihtide ja topograafiliste omaduste tüüp ja paigutus;
b) seina niiskustakistusvõime, mida mõjutavad isolatsioonitingimused, põhja- ja pinnasevee tasemed ning kõrvaloleva pinnase filtratsioonikoefitsient;
c) müüritise parameetrid, nagu poorsus, imavus, neeldumine, hügroskoopsus, kapillaarsus ja kapillaarläbimõõt;
d) kapillaarsuse toimel kanduva vee keemiline koostis ja
e) müüritise difusiivse aurustamise võime niiskuse tasemest kõrgemal, võttes arvesse ilmaolusid ja veeauru difusiooni läbi seinapindade.
Müüritise niiskust mõjutab ka selle all olev pinnas. Pinnased on oma kapillaartõusu võimekuse poolest erinevad nagu ehitusmaterjalidki. Seetõttu võib ülalpool põhjavee taset paiknevat hoonet mõjutada kapillaartõusu teel maa seest tulev niiskus. Kapillaartõusu ulatus oleneb ka müüritise tüübist.
Tellismüüritise korral esineb kapillaartõusu kogu sektsioonis; kivimüüritises, eriti väheimava kivimaterjali korral, piirdub see mördiga.
Enamik parameetreid on sõltumatud muutujad. Renoveerimise käigus saab mõjutada ainult väärtusi r ja x, mis võimaldavad kohendada müüritise struktuuri, et vähendada kapillaaride läbimõõtu ja muuta märgumisnurki.
Väikese pooriläbimõõduga materjalid taluvad vett hüdrostaatilise rõhu all.
Kapillaarpooridega materjalid (umbes 80 nm kuni 20 µm) juhivad niiskust kapillaarjõu toimel.
Suurema läbimõõduga poorid võimaldavad vee läbilaskvust rõhu all, välja arvatud kapillaartõusu. Tellised juhivad avatud pooridega struktuuri ja lubi-savimördi tõttu niiskust kapillaarstruktuuris.
Vee kapillaartõusu intensiivsuse müüritises määrab ära järgmine seos:
veeimavus = difusiivse aurustumise võime
Eeldatakse, et müüritis saab pidevalt vett imada (pinnase- ja põhjaveest) ning et kapillaartõusu mõjul edasi kanduv niiskus aurustub soklialas. See seos näitab, et parameetrite muutumine, nagu soodsad ilmastikuolud (kõrge temperatuur, tuul, vaheseinte isolatsioon), mõjutab niiskusvoogu. Aurustunud niiskus saab kohe maa seest täiendust, kusjuures aurustumine on kiirem suvel seina välispinnal ja talvel sisepinnal.
Sel juhul tekib pinnasevee, äravoolu ja põhjavee mõjul kapillaarsest liikumisest tulenev konstruktsiooniniiskus, samas kui pinnaniiskus tuleneb niiskuse kondenseerumisest müüritise pinnale ja selle hügroskoopsest niiskuseimavusest.
Seos müüritise otsese niiskuse kokkupuute tsooni veeimavuse ja difusiivse aurustumise võime vahel, mis määrab ära kapillaarse liikumise esinemise, intensiivsuse, hooajalisuse ja kõrguse.
1 – veeimavuse tsoon
2 – niiskuse kandumise tsoon
3 – aurustumistsoon
Müüritise pinna- ja konstruktsiooniline niiskus.
Pinnaniiskus
1 – kondensatsioonivee tsoon hoones, hoone halb isolatsioon
või sellega kaasnevad kohalikud mõjud (nt külmasillad)
2 – ala, millel ehitusmaterjalid või müüritise pinnale kogunenud soolaühendid imavad hügroskoopilist niiskust
Kapillaartõusu allikad
3 – sademe- ja pinnaseveest saadud niiskus
4 – põhjaveehorisondist saadud niiskus
Vundamendi difusiivse aurustamisvõime ja veeimavuse suhe näitab, et niiskuse tõus kahes samast materjalist, kuid erineva paksusega seinamüüritises on sarnastes tingimustes erinev. Õhem müüritis saavutab kindla niiskustaseme, mis tagab tasakaalu vee sissevõtu ja aurustamisvõime vahel. See tase on seina välisküljel veidi madalam kui siseküljel (difusiivse aurustumisvõime tõttu suvel).
Seevastu paksemal müüritisel on märksa suurem veeimavus suurema veeimavuse tõttu vundamendis (suurem pindala), mille tulemuseks on proportsionaalselt suurem aurustumisala. Vooder (keraamiline, kivist vm), värvikiht (nt soklil) või krohvikihid, mis piiravad auru difusiooni, nt tsement, vähendavad difusiivset aurustumisvõimet, mistõttu jõuab niiskus konstruktsioonis kõrgemale.
Piiratud difusioon, näiteks soklipiirkonnas, muudab aurustumistsooni kõrgemaks, suurendades müüritise niiskustaset. See efekt on tuntav ka soklipiirkonna krohvimisel, näiteks traditsioonilise tsementkrohvi kasutamisel.
Niiskuse kõrgus müüritises olenevalt asukohast ja hajuva aurustumise jaoks vajalikust pindalast. See seos kehtib erineva paksuse ja väliskatte hajumisomadustega müüritiste korral, kui vett saab pidevalt lintvundamendi kaudu omastada.
Hoone vaheseinte niiskust ei ole kohapeal võimalik analüüsida. Mõõtmised tuleks teha järgmiste reeglite alusel:
a) tuvastada hoone põhipunktid värvi muutnud krohvikihiga ja müüritis, millele on mõju avaldanud niiskus, soolasetted, korrodeerunud krohvikiht või müürivuugid vms;
b) mõõta müüritise niiskussisaldust erinevatel kõrgustel (nt 0,5 m, 1 m, 1,5 m ja 2 m kõrgusel põrandapinnast) igas tuvastatud punktis, et hinnata niiskuse kapillaartõusu ulatust;
c) märkimisväärset niiskust näitavate punktide korral mõõta niiskussisaldust erineva paksusega punktides, muu hulgas pinnal, pinnalähedasel alal ja keskmisel sügavusel.
Niiskusastme mõõtmisega müüritises ja põrandaniiskuse mõõtmisega saab hoone põranda seisukorra terviklikult välja selgitada. Sellisest dokumentatsioonist juhindudes saab täpselt valida projektlahendusi, muu hulgas isolatsioonitüüpe ja sekundaarseid niiskustõkkeid müüritise sees.
Oleme valmis vastama teie küsimustele seoses meie toodetega, edasimüüjatega ning sobiliku toote leidmisega teie ehitusprojektile.
